Beebi KMI kalkulaator
Miks beebi KMI ei tööta nagu täiskasvanu oma
Kehamassiindeks arvutatakse täpselt sama valemi järgi ka lastel — kaal kilogrammides jagatud pikkuse ruuduga meetrites —, kuid tulemuse tõlgendus on hoopis teine. Täiskasvanutel on ühed kindlad KMI piirid kogu eluks, aga imikutel ja väikelastel muutub "tüüpiline" KMI vanusega väga järsult: see tõuseb kiiresti esimese poole eluaasta jooksul (kuna beebid on loomulikult ümarad), saavutab tipu kusagil 6.–9. elukuu paiku ja hakkab seejärel aeglaselt langema kuni umbes 5.–6. eluaastani. Seetõttu ei anna üksik KMI number midagi ilma vanust arvestamata — sama KMI väärtus võib olla 3-kuusel beebil täiesti tavaline ja 3-aastasel lapsel juba tähelepanu vajav.
Kalkulaator võrdleb sisestatud KMI-d WHO vanusepõhiste mediaanväärtustega (eraldi tabelid poistele ja tüdrukutele, kuna kasvumustrid erinevad soolisel alusel juba esimestel elukuudel), interpoleerib vanuste vahele jäävad väärtused ning arvutab tulemuse standardhälvete (z-skoori) kaudu protsentiiliks — sama meetod, mida kasutab ka meie kasvukõvera ja protsentiili kalkulaator.
Mida arvestada
See on ligikaudne, lineaarsele interpolatsioonile ja ühtlustatud hajuvusele tuginev hinnang, mitte WHO ametliku statistilise mudeli täisversioon — see tähendab, et jaotuse äärtes (väga madal või väga kõrge protsentiil) võib tulemus lastearsti kabinetis kasutatavast ametlikust kõverast pisut erineda.
Imikute ja väikelaste puhul on lastearstid ettevaatlikud "ülekaalu" sildistamisega selles vanuses — kõrge KMI 1-aastasel ei ennusta automaatselt kõrget KMI-d hilisemas lapsepõlves ning imikuea rasvakude on osa normaalsest arengust. Palju olulisem kui üks number on see, kuidas lapse KMI protsentiil muutub aja jooksul mitme mõõtmise vältel — järsk hüpe või langus on tavaliselt informatiivsem kui hetkeseis.
Allikad
Kalkulaator tugineb WHO laste kasvustandarditele (who.int). Eestis kasutatakse laste kasvu ja KMI jälgimiseks samuti WHO standardeid — täpsemat infot annab Terviseamet. Lapse individuaalse kasvu hindamiseks pöördu alati oma lastearsti või pereõe poole.